Filmimise põhiplaanid on:
- superüldplaan
- üldplaan
- keskplaan
- suurplaan
- ülisuurplaan
- detailplaan
Superüldplaan, kus subjekti pole näha, kasutatakse tavaliselt järgneva stseeni sissejuhatuseks. Näiteks sobib alustada plaaniga linnavaatest. Õppevideos sobiks näiteks sissejuhatuseks vaade koolimajast.
Suur üldplaan on võte, milles vaataja hakkab orienteeruma tegevuspaiga suhtes. Seda kasutatakse samuti teema sissejuhatamiseks. Kaadrisse jäävad ümbruskond ning väikeselt näha filmitav subjekt.
Üldplaan – Filmitav objekt on näha täies mõõdus (ei tohiks välja jätta kehaosi). Üldplaan näitab tegelast täispikkuses ja ümbrust parasjagu niipalju, kui mahub. Nii ümbrus kui tegelane on võrdse tähtsusega.
Keskplaani kasutatakse, kui alumine kehaosa ei oma olulist rolli. Kasutatakse emotsionaalsemate kaadrite saavutamiseks ja see kannab endas rohkelt informatsiooni kehakeele kasutamise kohta nagu näiteks käte liigutamine, näoilmed. Keskplaani kasutatakse tihti vestluste filmimisel.
Suurplaani kasutatakse eelkõige näoilme edastamiseks (ilma pisidetailideta). Kaadris on näha nägu, kael ja õlad, et rõhutada öeldava tähtsust.
Ülisuures plaanis suumitakse aeglaselt sisse, et eriliselt rõhutada öeldu tähtsust.
Detailne plaan fokuseerib ühele detailile, kindla sooviga täpsustada reaktsiooni (detaili). Seda kasutatakse tihti dramaatilistes stseenides.
Kaamera nurgad
Tavaline vaatenurk, silmade kõrguselt.
Alt üles filmides jätab inimesest üleoleva, tugeva mulje.
Ülevalt alla filmides jätab inimesest nõrgema, hädisema mulje.
Panoraamimine